Piima kasulikkus

Piim on kõrgväärtuslik toiduaine, mis sisaldab eluks vajalikus hulgas nii makro- kui mikrotoitaineid.

Piimas on üle saja keemilise ühendi, millest enamikul on arvestatav toiteväärtus. Meil kõige tarbitavamas lehmapiimas on umbes 13% kuivainet. Selle moodustavad:

lipiidid (põhiliselt rasvad) 4–5%,
valgud 2,5–5%,
sü̈sivesikud (peamiselt laktoos) 4,6–4,8%,
makro- ja mikromineraalained,
vitamiinid,
ensüü̈mid,
hormoonid,
pigmendid

Lipiidid on piimas põhiliselt mikrokerakestena. Piimarasv on suhteliselt kergesti omastatav tänu madalale sulamistemperatuurile, sobivale rasvhappelisele koostisele, rasvakerakeste hajususele ja nende seedekulglas imendumise eripärale.

Piimarasv on oluline energiaallikas, eriti just kasvava ja areneva organismi jaoks. Seetõttu pole laste toidus otstarbekas kasutada vähendatud rasvasisaldusega piima ja piimatooteid.

Piimarasvad on biokeemiliselt mitmekülgse koostisega: need on küllastatud, monoküllastamata ja polüküllastamata. Piim on väga oluline südamelihase tööks vajalike lühikese ja keskmise ahelapikkusega rasvhapete allikas. Piima mitmetel rasvhapetel on põletiku- ja teatud nakkuste vastane toime.

Piimarasvad annavad piimale olulise osa tema toiduenergiast. Rasvasemate piimatoodete hulka kuuluvad või, vahukoor, kõrge rasvasisaldusega juustud, plombiirijäätis, glasuurkohuke, kohupiimadesserdid. Rohke tarbimise korral saab organism arvestatavalt piimarasva ka rasvasemast joogipiimast.

Steroole on piimas 0,2–0,3%, millest põhiosa langeb kolesterooli arvele. Enamik piima kolesteroolist asub rasvakerakesi katvas kihis. Mida väiksem on piima rasvasisaldus, seda vähem on piimas ka kolesterooli. Piima ja piimatoodete normaalsel tarbimisel ei kujuta piimas olev kolesterool vähimatki ohtu.

Ühes klaasis 3,5%-lise rasvasusega piimas on kõigest 16–28 milligrammi kolesterooli ja sellest imendub verre üksnes 8–12 milligrammi. Inimorganism vajab päevas aga 250–350 milligrammi toidukolesterooli. Liiati on mitmel piima rasvhappel inimorganismi kolesteroolisisaldust langetav toime.

Piimavalkudes on olemas kõik aminohapped (sh ka asendamatud), mida inimene vajab. Seetõttu on piimavalgud väga kõrge bioväärtusega. Põhiline piimavalk on kaseiin, mille arvele langeb umbes 80% piimas leiduvatest valkudest. Kaseiin on piima varuvalk, mis annabki piimale iseloomuliku valkja värvuse. Peale aminohapete on kaseiin inimesele ka väga vajaliku fosfori allikas, mida on tarvis näiteks luude arenguks ja korrashoiuks.

Piima ülejäänud valgud on albumiinid ja globuliinid. Globuliinidel on tähtis roll organismi kaitsevõime kujunemisel. Mõningaid piimavalke seostatakse piimaallergia nähtudega. Piimavalkude suhtes allergilistel inimestel tasuks proovida kitsepiima, aga ka hapendatud piimatooteid, sest hapendamisel valkude struktuur muutub ning nende allergeensus väheneb või kaob antud inimese jaoks üldse. Valgurikkamad piimatooted on valmistatud piima kuivaine kontsentreerimisel. Sellised on näiteks juustud ja kohupiimatooted.

Piimasuhkur ehk laktoos on nõrgalt magusa maitsega oluline galaktoosija glükoosiallikas. Laktoos soodustab happelise keskkonna kujunemist seedekulglas ning aitab kaasa kaltsiumi omastamisele.

Mõne inimese seedekulgla ei suuda laktoosi täielikult või üldse seedida. Sel juhul tuleks toiduks valida vähendatud piimasuhkrusisaldusega tooteid, näiteks hapendatud piimatooteid. Väga üksikutele inimestele, kes üldse laktoosi ei talu, toodetakse laktoosivabu eritoite. Kindlasti peab silmas pidama, et kõigis piimast valmistatud magustoitudes on lisaks piimasuhkrule ka teisi suhkruid, eeskätt sahharoosi.

Piimas on loomulikult mitmeid mineraalaineid, kuid eelkõige on piim just tähtis kaltsiumiallikas. 100 grammis piimas on keskmiselt 120 milligrammi hästiomastatavat kaltsiumi. Piimast ja vedelatest piimatoodetest saab inimene tavaolukorras ligi kolmveerandi vajalikust kaltsiumist.

Piimas leiduvad kaltsium, kaalium, fosfor ja magneesium mõjutavad organismi koos. Nad kindlustavad makro- ja mikrotoitainete imendumise ja normaalse luutiheduse, vastutavad normaalse vererõhu kujunemise eest. Paremini omastab organism kaltsiumi vedelatest piimatoodetest (joogipiim, jogurt, keefir, pett). Tahkete piimatoodete (juust, kohupiim) valmistamisel jääb osa lähtepiima kaltsiumist vadaku koostisse ja lõpptootesse ei jõua.

Tubli piimajooja saab piimast ka tsinki, vaske, joodi, mangaani, rauda, koobaltit, kroomi, molübdeeni, fluori, boori, räni ja seleeni. Piim sisaldab peaaegu kõiki vesi- ja rasvlahustuvaid vitamiine. Viimastest on piimas rohkesti A-vitamiini ning selle eelühendeid karotenoide, mis annavad piimarasvale kollaka värvuse.

D-vitamiini sisaldus piimas ei ole küll eriti suur, kuid märkimisväärse osa selle päevasest vajadusest saame just piimatoodetest. D-vitamiin on vajalik ka kaltsiumi omastamiseks ja ainevahetuseks. Koos kaltsiumiga on see ülivajalik luude tervishoiuks. E-vitamiini sisaldus piimas on ligikaudu 1 mg/l.

Vees lahustuvatest vitamiinidest on piimas peamiselt vitamiine B1, B2, B3, B6, B12 ja foolhapet. C-vitamiini olulise allikana tavaline joogipiim arvesse ei tule. Suvises piimas ja sellest valmistatud toodetes on suurem vitamiinisisaldus kui talvises piimas ja sellest valmistatud toodetes.
 

Allikas: Eesti Piimaliit, http://www.piimaliit.ee/kasulik-piim/